See kordse postituse otsustasin teha liitreaalsuse kohta, sest ma varem ise ei ole sellega eriliselt kokku puutunud. Tean küll rakendusi, mis seda võimaldavad aga praktikas neid kasutanud ei ole ja see tõttu tundus teema huvitav. Liitreaalsusega seondub samuti m-õpe ja samuti tahtsin, sellest rohkem teada saada.

Kõigepealt teeks selgeks mõiste, mis on liitreaalsus (augmenteeritud reaalsus, rikastatud reaalsus, laiendatud reaalsus) inglise keeles kutsutakse seda Agumented Reality. Lühidalt on see reaalse keskkonna kombineerimine reaalajas virtuaalse keskkonnaga. Tegemist on keskkonnaga, mis üheaegselt sisaldab nii reaalse keskkonna kui virtuaalse keskkonna objekte, see omakorda võimaldab rikastada õpikkogemust ja protsessi.

Seoses liitreaalsusega on vajalik lahti seletada mõiste m-õpe, mis on siis traadita seadmete (nutitelefonid, tahvelarvutid, sülearvutid, jne) kasutamine õpiprotsessis uute teadmiste hankimiseks. Üheks plussiks võiks m-õppe juures olla see, et õppimise koht ei ole seotud konkreetse ruumi või alaga. Samuti on õppeprotsessis osalejatel võimalik omavahel suhelda, kasutades selleks oma seadmeid ja rakendusi, kuigi siis tuleb jälgida seda, et õppijad tegelevad konkreetse ülesande lahendamisega. M-õpe võimaldab võtta kasutusele erinevaid rakendusi.

Samuti võimaldab m-õpe muuta uute teadmiste saamise protsessi rohkem personaalsemaks, see tähendab, et õppijal on võimalik luua ise oma personaalne õpikeskkond ja tegeleda ülesannete lahendamisega siis, kui temal on kõige mugavam ja parem. Samuti ei tohi unustada, et ülesanded, mis õppijale antakse peaksid olema reaalsed ja seonduma nende igapäeva eluga. M-õpe võimaldab teha erinevate gruppide vahel koostööd ja jagada materjali ning kogemusi. Samuti saab kaasata vastava eriala eksperte ja õpetajaid, et nendega informatsiooni jagada või neilt seda saada. (Kearney, Schuck, Burden & Aubusson, 2012).

M-õpe on liitreaalsusega seotud ja tulles tagasi liitreaalsuse juurde peaks mõtlema, millised on need põhilised nõuded, mida läheb vaja. Selleks on vajalik, et seadmel oleks kaamera, millega teha pilte. Samuti on seadmes olev mälumaht oluline, et vastavaid pilte ja rakendusi talletada. Seadme näitajad peaksid olema head, eriti vajalik on võimas protsessor, mis võimaldab liita reaalseid ja virtuaalseid objekte reaalajas või kuvada 3D objekte ja keskkondi. Kasutaja liidest, mis võimaldaks kasutajal suhelda nii reaalsete, kui virtuaalsete objektidega. Lisaks sellele on veel GPS olemasolu seadmes, kõlarid, interneti ühendus, kasutaja liides, mis võimaldab virtuaalseid objekte reaalajas manipuleerida, puutetundlik ekraan jne. Tarkvara, mis võimaldab tuvastada, pilte ja objekte.

Liitreaalsust on võimalik kasutada erinevates valdkondades nagu näiteks autojuhtimise koolitus, kirurgidel operatsioonide läbiviimisel vastavate protseduuride harjutamine ja kuidas teatud olukordades, toimida, kuidas vahetada seadmetel osi jne. Need olid pigem simulaatorid ja loodud teatud gruppide ja asutuste jaoks. Tänu tehnoloogia arenguga ja mobiilsete seadmete laialdase kasutamisega on liitreaalsus kättesaadav tavatarbijatele.

Loodud on erinevad rakendused, mis kasutavad asukohast lähtuvat sisu/informatsiooni lugejaid, mis  kuvavad vastavalt keskkonnale sinna juurde teavet. Siis on veel rakendusi, mis kasutavad paberil olevaid kujutisi ja kuvavad need seadme ekraanil 3Dna ning võimaldavad nendega manipuleerida. Veel on erinevaid liitreaalusega seonduvaid meelelahutuslikke ja hariduslikke mänge.

Erinevad rakendused võimaldavad õpetajatel vastavalt valdkonnale lõimida liitreaalsust oma õppetegevustesse ja see läbi muuta õppeprotsess huvitavamaks ja interaktiivsemaks. Liitreaalsus võimaldab õpilastel paremini saada aru täpis- ja loodusteaduslikest valdkondades. Samas tõstab see õpilaste motivatsiooni.

Liitreaalsuse kasutamisega on samuti mõningased probleemid. Esiteks tuleb arvestada ajaga ning sellega, et seadmed ei pruugi toimida nii nagu vaja. Õpetajad, kes soovivad seda õppetöös rakendada ei pruugi olla piisavalt pädevad, et tulla toime tehniliste probleemidega, see tähendab seda, et vajalik on tehniline tugi. Kindlasti vajab antud valdkond veel uurimist ning rohkem rakendamist õppeprotsessis. (Bower, Howe, McCredie, Robinson & Grover, 2014).

Nüüd siis sellest, kuidas mina kasutan mobiilseid seadmeid õppimiseks. Mina kasutan enamus ajast oma sülearvutit ja nutitelefoni, sest need on kõige käepärasemad seadmed, vähemasti minu enda jaoks. Loen sealt vajadusel tekste, kuid seda eelistan pigem teha oma sülearvutist, sest sellel on suurem ekraan. Loen erinevaid artikleid ajalehtedest, mis on seotud minu eriala ja tööga. Suhtlen kursusekaaslastega ja õppejõududega vastavalt, kas siis e-posti või vastavaid sotsiaalvõrgustikke kasutades. Mul on välja kujunenud teatud keskkonnad, mida kasutan informatsiooni otsimiseks ja jagamiseks. Muidugi mängin ka erinevaid mänge, nii hariduslikke kui meelelahutuslikke.  Oma õppimisele keskendumiseks kasutan pidevalt muusikat.

Oma nutiseadmeid olen kasutanud GPS kunsti loomisel, selleks kasutasin Endomondo rakendust. Veel olen kasutanud seadmes olevat rakendust lastega, et nende häält lindistada ja siis seda neile ette mängida. Siis on erinevaid rakendusi, mis võimaldavad lastele ettemängida loomade hääli. Olen seda kasutanud nii, et lapsed arvaksid ära hääle järgi, millise loomaga on tegemist. Uurides rakendusi, mis kasutavad liitreaalsust siis jäi mulle silma Crayola Color Alive, mis kasutab prinditud pilte. Laseksin lastel need ära värvida näiteks kunsti tegevuses ja toonitaksin, et tuleb ilusti värvida ja hoida piirjoonest kinni. See läbi õpivad lapsed pliiatsi hoidu ja värvimist. Kindlasti on neid viise veel, kuidas nutiseadet rakendada õpetamisel.

Ise ma nutiseadmes õppimiseks rakendusi ei kasuta. Tunnen, et selleks ei ole vajadust.

Selline siis on minu viimane postitus. Jõudu ja jaksu kõigile!

 

Kasutatud allikad

Kearney, M., Schuck, S., Burden, K., & Aubusson, P. (2012). Viewing mobile learning from a pedagogical perspective. Research in Learning Technology, 20, 7–17. http://doi.org/10.3402/rlt.v20i0/14406

Bower, M., Howe, C., McCredie, N., Robinson, A., & Grover, D. (2014). Augmented Reality in education – cases, places and potentials. Educational Media International, 51(1), 1–15. http://doi.org/10.1080/09523987.2014.889400

Kolmas teema: hajutatud arhitektuuriga ja personaalsed õpikeskkonnad

Täiskasvanuna on meil võimalik ise luua ja kujundada oma õpikeskkond valides sinna vastavad vahendid, mida kasutada. Järjest rohkem on hakatud kasutama veebis olevaid võimalusi ja vastavalt luuakse uusi keskkondi, mida on võimalik rakendada.

Lugedes Alec Couros  (2010) artiklit jäi mind kõnetama see, et täiskasvanud ja lapsed õpivad erinevalt. Esiteks juba see, et täiskasvanul on vajadus anda panus õppimise planeerimise ja hindmaise juures. Oodatakse, et omandatud oskusi ja teadmisi oleks võimalik rakendada, kas tööl või siis mõne teise neid puudutava valdkonna juures. Pigem soovitakse leida lahendusi elulistele probleemidele. Kuigi minu arvates kehtivad need samuti ka laste puhul, sest me tegelikult õpetame neid lasteaias endaga toime tulema ja rakendama õpitut eluliste probleemide lahendamisel. Nii, et ma vaidleks selles artiklis öeldud väitele vastu.

Artkilis oli samuti uus mõiste minu jaoks “konnektivism”, selle töötas välja George Siemens. Teooria järig ei ole inimene isoleeritud vaid on seotud võrguga. Konnektivismis on olulisel kohal erinevad infotehnoloogilised seadmed ja programmid, mida on võimalik rakendada õppimisel. Nenda abil luuakse erinevad sõlmed, mis on omavahel ühendatud ning mis lõpp kokkuvõtteks moodustavad õpivõrgustiku. Samas see eeldab, et õppijal on olemas mingisugsed teadmised ja oskus neid leida. Õppija õpib vastavaid sõlmi leides ning neid omavahel ühendades.

Nüüd mõeldes Veeb 2.0 vahenditele ja nende võimalustele ning lugedes Stephen Downes’i (2005) artiklit siis see pigem kinnitas teada ja tuntud tõdesid.  Kõik läinud nö lahtiseks, igaüks saab luua sisu ja seda teistega jagada. Samas on võimalik omavahel suhelda näiteks kommentaaride näol või siis saates pilte või videosid.

Head vahendid õpikeskkondade jaoks on bloggid, sest neid võib käistleda personaalse arengumapina. Samas saab luua kursuste või siis õppevaldkondade jaoks vastavaid blogisid, mis on kõigile kättesaadavad ja võimaldavad jagada informatsiooni ka väljaspoole. Võrdlusena saab tuua õpihaldussüsteemid, mis on enamikud suletud ja eeldavad seda, et sisu saamiseks ja jagamiseks tuleb luua keskkonda kasutaja.

Samuti on oluline roll mängudel, mis nüüdis ajal on läinud sotsiaalsemaks ja lisaks tekstipõhisele suhtlemisel on võimalik saata linke, pilte ning muud sisu. Loodud on ka erinevad vahendid suhtluseks, mida mängides saab kasutada. Lisaks kõigele on nutiseadmete ajastu muutnud sisu ja suhtlemise võimalikuks peaaegu kõikjal. Näiteks võib jagada huvitavat ideed bussis sõites või viibides metsas puude keskel. Tehnoloogia areng on muutnud võimalikuks kasutada Veeb 2.0 vahendeid igalpool.

Oma õpikeskkonda ei olnud lihtne kaardistada, kuigi ma ei tee seda esimest korda. Kunagi loengus sai seda juba tehtud ja on huvitav võrrelda, kui palju see on muutunud. Lisan siia sellest postitusest lingi. Uuesti proovides kaardistada siis on neid vahendeid, mida ma kasutan nii palju juurde tulnud, et esialgu on raske luua süsteemi. Minu õpikeskkond koosneb samuti konnektivismi järgi sõlmedest, mis moodustavad ühise võrgustiku. Kindlasti saan oma skeemi lisada veel erinevaid keskkondi, mida kasutan aga praegu tuli see selline. Tegin selle tasuta keskkonnas Mindmup, mis ei võimaldanud mul oma skeemi salvestada, sest see fail on liiga suur. Ainuke võimalus oli jagada seda lingina nii, et teised näeksid seda siis, kui Google Drives laetakse alla vastav rakendus. Nii, et palun kaasüliõpilastelt mõistvat suhtumist, sest uuesti seda tööd kuskil teises keskkonas teha oleks olnud keeruline ja ajaliselt kulukas.

Nagu skeemil näha võib siis osad sõlmed on ühendatud teisega sinise joonega, mis siis tähendab, et see kuulub mõlema juurde. Muidugi on füüsiline ja virtuaalne keskkond omavahel seotud, kuid ma ei hakanud nende vahele jooni tõmbama, sest see oleks teinud kogu üldpildi liiga kirjuks ning raskesti mõistetavaks.

Toon siia välja ka need keskkonnad, mis võib olla on mõnele tundmatud.

Slack– saab luua kasutaja ning luua gruppe näiteks rühmatööks. Olles ise grupi liider saab jagada liikmetele ülesandeid ja saata neile meeldetuletusi. Samas saab lisada personaalseid meeldetuletusi või salvestada informatsiooni linkide näol.

Discord– kasutusel pigem mängurite omavaheliseks suhtluseks ja informatsiooni jagamiseks. Saab luua servereid, kuhu kutsuda inimesi.

Oli põnev sellist ülesannet teha ja endalegi sai kogu oma õpisüsteem palju selgemaks. Mõne keskkonna puhul tekib kahtlus, et mis sealt on õppida aga siiski uut informatsiooni ma saan ja see ju tegelikult ongi peamine õppimise juures.

Kasutatud allikad

Downes, S. (2005, oktoober). E-learning 2.0. eLearn Magazine. Loetud aadressil http://elearnmag.acm.org/featured.cfm?aid=1104968

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. G. Veletsianos (toim), Emerging Technologies in Distance Education (lk 109–128). Edmonton: AU Press.

 

Õpihaldussüsteemid

Tegin oma postituse tuginedes William R. Watson ja Sunnie Lee Watson poolt 2007 aastal avaldatud artiklit „What are Learning Management Systems, What are They Not, and What Should They Become?“. Sest mind ennast huvitas see teema, et milline peaks üks õpihaldussüsteem olema.

Õpihaldussüsteemi mõiste, kui selline tuli kasutusele siis, kui hakati kasutama õppeprotsessides järjest rohkem arvuteid ning tuli mõelda tehnoloogia kasutusviisidele (Watson, W. R., & Watson, S. L., 2007). Nagu mina aru saan siis see on süsteem kuhu on kokkupandud kõik see mis on vajalik õpetajale ning õpilasele, et kogu õpiprotsess oleks lihtne ja loogiline ning samas huvitav.

Toon siin allpool välja need punktid, mida üks hea õpihaldussüsteem peaks võimaldama:

• Õpihaldussüsteemi peaks olema võimalik integreerida inimressursse.
• Lisatud vahendid mis võimaldavad administraatoril:
  • Hallata kasutajate registreerumist ja täiendama kasutajate profiile
  • Seada õppekava ja tunnustuste viise.
  • Määrata juhendajaid ja õppesisu.
  • Hallata eelarveid.
  • Luua graafikuid õppijatele, õpetajatele ja klassiruumidele.
• Võimaldama info edastust kaasates vahendeid, meetodeid ja õpilasi.
• Luua sisu, seda hallata ja säilitada.
• Integreerida sisu väljas poolt tulevate õppematerjalidega.
• Hinnata õpilasi nende erinevate pädevuste järgi ning jälgida nende oskuste omandamist ja seisu.
• Pakkuda ja hallata hinnangute andmist.
• Pakkuda turvalisust enkrüptimise ja salasõnade alusel.

Õpihaldussüsteem on mõiste kõikidele süsteemidele, mis toetavad virtuaalset õppimist. Kuigi eesti keeles on sellele üks mõiste siis inglise keeles need jagunevad Learning Management Systems (LMS), Course Managment Systems (CMS) ja Learning Content Management Systems (LCMS). LMS on süsteem ise, mis sisaldab erinevaid võimalusi pakkudes õpiprotsessi jaoks vajalikke elemente ja seda kõike ainult ühe süsteemis siseselt. CMS on loodud selleks, et toetada täielikult e-õpet või siis kombineeritud õpet. See samuti võimaldab lisada ülesandeid, materjale, jälgida õpilaste ülesannete täitmist ja arengut. Samas vahendada kommunikatsiooni õpilaste ja õpetajate vahel. Olemuselt on see küllaltki sarnane LMS-ga aga kogu õpiprotsess ei toimu ühe süsteemi siseselt samuti ei ole kursused süstematiseeritud. LCMS võimaldab luua ülesandeid ja neid edastada, LMS aga haldab kogu õpiprotsessi tervikuna ja see tõttu võib LCMS-i pidada üheks LMS-i osaks.(Watson, W. R., & Watson, S. L., 2007). Need kolm süsteemi on sarnased, kuid oma olemuselt erinevad ja on leidnud oma koha õpiprotsessis. Vajalik on vaid, et haridussüsteem tuleks uuendustega kaasa.

Kogu ühiskond on liikunud industriaalajastust infoajastusse, kuid sama ei ole juhtunud haridussüsteemiga. Kõiki õpetatakse sama süsteemi järgi ning oodatakse, et kõik jõuaksid tulemusteni ühtemoodi. (Lisan siia ka illustreeriva video, mis võtab kenasti eelnevalt öeldud kokku.) See aga tingib selle, et need õpilased, kes ei saa hakkama jäävad rohkem maha ja need, kes oleksid võimekamad ei arene edasi. Selleks, et midagi muutuks siis tuleks liikuda infoajastule omases suunas, kus igale õpilasele antakse võimalus areneda tema endale omases tempos. Ülesanded on õppijast, kui indiviidist lähtuvad ja õpetajale jääb motiveerija ning juhendaja roll. Siin ongi oluline osa tehnoloogial ja õpihaldussüsteemidel. Süsteem määrab õppija taseme ning lähtuvalt sellest on õpetajal võimalik koos õpilastega püstidada eesmärgid ning oskused, mida tahetakse saavutada. Samuti panna paika ülesannete järjekord, mida iga õpilane sooritab individuaalselt lähtuvalt oma teadmistest ning oskustest. Õpihaldussüsteem talletab kogu õpilase poolt tuleva informatsiooni ülesannete soorituste ja arengu kohta. Samas peaks süsteem koguma informatsiooni selleks, et ise areneda ja paremaks muutuda, lähtuvalt kasutajate vajadustest. (Watson, W. R., & Watson, S. L., 2007). Nagu on teada teooria on üks ja praktika teine.

Praegusel hetkel on siiski kõike eelnevat raske teostada, sest sageli jäävad õpetajad hätta vastavate ülesannete loomisega (Watson, W. R., & Watson, S. L., 2007). Samas võib sellise õpisüsteemi haldamine olla samuti kulukas ning nõuda palju inimressursse. Kindlasti ei tähenda see seda, et tulevikus selliseid keskkondi ei eksisteeri. Päris palju samme on selle poole astutud ja juba praegu on häid õpihaldussüsteeme, mida saab kasutada.

 

Nüüd siis lähemalt sellest õpihaldussüsteemist, mida mina katsetasin. Proovisin siis sellist keskkonda nagu Edmodo.

See keskkond on lihtne pole liigselt valikuid, mis tähendab, et inimesele, kes ei ole vastavate süsteemidega kokku puutunud saab seda kohe kasutama hakata. Võimalik on luua kursuseid ja postitada vastavaid ülesandeid nende alla, lisada faile ning linke. Ülesannetele saab lisada esitamise tähtajad. Need on tavalised iga õpihaldussüsteemide puhul.  Võimalik on panna „Like“ nagu Facebookis või siis jälgida vastavat postitust. Koostada teadmiste kontrolli jaoks teste ning teha küsitlusi tagasiside saamiseks, mis on samas kursuse või siis tunni läbiviija jaoks oluline. Saab kontrollida seda, kes on ülesande täitunud ning neid hinnata. Samuti saab panna õpimärke, millele on ikoonid süsteemis olemas aga kirjeldused tuleb endal luua. Võimalik on ka kasutada erinevaid rakendusi mängude näol.

Huvitav oli see, et ühte ülesannet on võimalik postitada mitmesse gruppi korraga, see teeb õpetaja elu natuke lihtsamaks. Näiteks, kui on vaja erinevatele gruppidele edastada sama infot ei ole vaja seda hakata mõlema jaoks eraldi tegema.

Samas see, millest mina ise puudust tunnen on see, et puudub vaade milline näeb vastava kursuse leht õpilasele. Mulle meeldiks see, et ülesannete järjekorda oleks võimalik muuta, tõstes neid ümber, sest praegu ilmuvad need postitamise järjekorras, puudub võimalus süsteemi loomiseks. Selle koha pealt on keskkond suhteliselt jäik oma olemuselt.

Siiski ma soovitan Edmodo’t katsetada ja ise uurida, sest oma silm on kuningas.

Kasutatud allikas:

Watson, W. R., & Watson, S. L. (2007). An Argument for Clarity: What are Learning Management Systems, What are They Not, and What Should They Become? TechTrends, 51(2), 28–34.

Esimene teema: õpikeskkonna ja võrgustiku roll õpiprotsessis

Meie esimeseks ülesandeks oli tutvuda lugemismaterjaliga ning koostada selle põhjal ajaveebipostitus. Kuidas mõistan õpikeskkonna mõistet? Mis mõtted mul tekkisid lugemismaterjalidega tutvumise järel? Millised on minu senised kokkupuuted e-õppe ja virtuaalsete õpikeskkondadega nii õpetaja kui õppijana?

Õpikeskkonnaks saame nimetada kõike seda, mis meid õppimise ajal ümbritseb ja vahendid mida kasutame, et vastavaid õpieesmärke saavutada.  Mõnele on selleks keskkonnaks kodus olev voodi või diivan teisele jälle raamatukogu. Tehnoloogia areng on füüsilise õpikeskkonna kõrvale toonud virtuaalse õpikeskkonna, mis hõlmab vastavaid programme ja veebis kasutatavaid lahendusi ning rakendusi. Tänapäeval siiski ühendatakse need kaks keskkonda omavahel ja saadakse laiendatud õpikeskkond. (Pata, Priidik , & Väljataga, 2009).Õpikeskkond on pidevas muutumises, sest õppijal on võimalus seda oma vajaduste ja tahtmise järgi kujundada.

Minu arvates koolis ja lasteaias võib olla ei ole see lapse enda tahtmise järgi kujundamine väga kerge, sest see keskkond on kujundatud tulenevalt teiste kogu klassi või rühma eelistustest ja vajadustest. Enamasti on esmane kujundaja siiski õpetaja, kes siis hiljem õpilastega koos otsib õpikeskkonna efektiivsemaks muutmiseks paremaid lahendusi. Osaliselt on saab koolis korraldada õpetamine ja õppimine e-õppena, kus on kasutusel vastavad virtuaalsed õpikeskkonnad, mis võimaldavad seda teha.

Arvan, et virtuaalne õpikeskkond on sotsiaalne võrgustik, kust on võimalik teiste inimestega suhelda. Näiteks saab õpilane küsida õpetaja käest abi kirjutades talle probleemist. Neid virtuaalseid keskkondi on võimalik kasutada õppimise rikastamiseks pakkudes õpilastele erinevaid viise informatsiooni leidmiseks ning jagamiseks.

Virtuaalseks õpikeskkonnaks pole ainult selle otstarbega disainitud keskkonnad, selleks võivad olla arvutimängud, foorumid, blogid jne. Virtuaalsel keskkonda kasutades on võimalik muuta õppimine tõhusamaks, kuid peab leidma selleks õiged lahendused (Dillenbourg, Schneider, & Synteta,  2002). Kõik siiski oleneb õpetajast ja õpilastest, sest mis ühe puhul toimib ei pruugi seda teiste puhul. Õpetajad on need, kes võtavad kasutusele teatud õpikeskkonnad ning see järel tutvustavad keskkonda õpilastele, kes siis samuti hakkavad seda kasutama.

Isiklikult on olnud rohkem kokku puudet e-õppe ja virtuaalsete õpikeskkondadega ülikoolis bakalaureuse õppes. Õppejõud olid endale eesmärgiks võtnud selle, et tutvustavad meile võimalikult palju erinevaid õpikeskkondi alustades HITSA moodlega ning lõpetades blogide pidamisega. Õpetajana on mul olnud erinevaid kogemusi õpikeskkondadega, olen mõningaid neist tutvustanud oma lasteaia õpetajatele, et neil oleks parem leida mõtteid ja ideid, mida rühmas lastega teha. Lastega kasutan enamasti siiski erinevaid mänge ja rakendusi, et uued teadmised neil paremini kinnistuksid. Ise kasutan meelsasti LearningAppsi keskkonda, kus on võimalik vastavalt teemale luua endale sobiv mäng või proovida teiste poolt koostatud mänge. Päris palju mõtteid saan ka erinevatest lasteaednikele mõeldud Facebooki gruppidest. Üheks mu lemmikuteks on Pinterest ja Krokotak, kust ma otsin erinevaid ideid meisterdusteks.

Õpikeskkonnad ja võrgustikud on üheks võimaluseks anda õpilastele valik ise oma õppimist juhtida. Samas on need head abimehed õpetajatele materjali ning uute mõtete saamiseks. See kuidas keegi mingit keskkonda kasutab oleneb tema enda eelistustest ja võimalustest.

Kasutatud allikad

Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–30). Tallinn: TLÜ informaatika instituut.

Dillenbourg, P., Schneider, D., & Paraskevi, S. (2002). Virtual Learning Environments. A. Dimitracopoulou (toim), Proceedings of the 3rd Hellenic Conference on Information & Communication Technologies in Education (lk 3–18). Rhodes: Kastaniotis Editions.

Õpileping

Aine “Õpikeskkonnad ja -võrgustikud” tarbeks oli vaja teha õpileping, et anda ülevaade oma eesmärkidest ja tegevustest seoses kursusega.

Teema

Selle ainega seoses pakuvad mulle endale huvi erinevate õpikeskkondade võimalused ning samas see, kuidas vastavaid keskkondi teistele õpetajatele nö “maha müüa”. Sooviksin lisada oma olemas olevatele keskkondadele juuurde uusi, millega pole varem kokku puutunud. Mind huvitab see, kuidas oma õppeasutuse siseselt panna toimima õpivõrgustik, kuhu kuuluksid enamus õpetajaid ning tugipersonali.

Eesmärgid

• Katsetada erinevaid õpikeskkondi ja see läbi leida endale sobivad.
• Leida parim viis, kuidas panna asutuses toimima vastav õpivõrgustik
• Leida asutuse siseselt kõige parem ja loogilisem keskkond, mida enamus saaksid ja oskaksid kasutada.

Strateegidad

Eesmärke saab saavutada nii, et olen loengutes kohal ning mõtlen aktiivselt kaasa. Võimalik on alati uurida teiste kursusekaaslaste käest, kuidas on nende kogemused selles valdkonnas ning mida nemad soovitaksid. Suhelda võib teise valdkonna inimestega, sest kundagi ei tea milliseid mõtteid ja keskkondi endale sealt võib saada.

Endale sobiva keskkonnda leidmine toimub katse-eksitusmeetodi kaudu ning samuti tuleb osata vanast lahti lasta, sest kui on ühte õpikeskkonda kaua kasutatud siis mõnikord ei ole tahtmist uut kasutusele võtta.

Vahendid/resurssid

Üheks resussiks oleks aeg ning seda tuleb osata otstarbekalt kasutada, et kõik ülesanded saaksid täidetud ning vastavad tekstid loetud. Samas peab ise juurde otsima ning uurima. Resurssideks on kindlasti loengute materjalid ja internet on informatsiooni täis, tuleb lihtsalt osata kogu infomüra seest leida endale vajalik. Kasulik on lugeda kursusekaaslaste postitusi ja nende üle mõtliskleda. Saab kasutada erinevaid sotsiaalvõrgustikke ja neis olevaid gruppe informatsiooni saamiseks ning jagamiseks.

Hindamine

Oma eesmärgid olen saavutanud, kui leian ühe keskkonna, mida saan ise kasutada ning leian ühe, mis oleks piisavalt lihtne ja loogiline asutuse siseselt kasutamiseks. Olen leidnud viisi kuidas, panna tööle asutuse siseselt toimiv õpivõrgustik ning teen ka esimesed sammud selle suunas.